Igaviku lõpul. Oli sügisõhtu. Tuulepuhangutes...

Oli sügisõhtu. Tuulepuhangutes udutas vihma. Sammudes läbi ehitustega uuendatud linnatänavate, vana silla kaudu jõest üle, mis aeglaselt, kui muistegi, alla järve poole lainetas, liginesin puiesteid kaudu mäeveerule, kivistatud avaratesse treppidesse, mille kohal, mäe serval, õhtuhämaruses tumenes mahutu ehitus.
Tõusin treppest ülesse ja mõtisklesin selle kummalise isiku üle, kes võrratu omas kunstiharrastuses, tema ühekülgse egoismi üle, kalduv maania piiridesse, - omadus, mis teistes surelikes haigluse tunnus, käesoleval juhusel aga mitte, sest kõik need ebavoorused, seotud kunstiga, on vabandatud nii enne kui nüüd. Seisatasin pilguks maja ees, et vaadelda loodmüürina kerkivat fassaadi, kaetud raidilustustega, kujutav taimestikus linde, loomi ja inimesi, tumenev hämarusse, kui oleks need kiviolevused põgenemas öö tulekul müüri varju.
Kogu esisein oli peatselt akendelage, ilmestav enesesse valgumist, vastav selle maa iseloomule. Kuna ehitus ise oli asetatud kõrgustikule, tuule ja päikese vabale kohale, peegeldus siia selgena linna siluett, raamitud kõrge puude ladvusse. Siit avanes huvitav, osalt sünge vaade surnuvankritena kummuvate mustade, tüütuseni korduvate linnakatustele, vahelduvatele võikollastele seinalappidele, kus valgusrefleksides, tulede kumenduses prilliklaasena läiklesid aknad.
Teosest
lk. 142 - 143