Tollal tähendas üliõpilaselu pidevat Tartus elamist, koju sai sõita ainult õppevaheajaks või ka oktoobripühadel ja 1. mail, kui õnnestus mingil moel end kohustuslikust demonstratsioonist vabaks smugeldada. Maalapsi lubati oktoobriparaadilt puududa, kui nad põhjendasid seda kartulivõtule minekuga. Kas tõesti veel novembri alguses kartuleid võeti? Vahest oli see lihtsalt ettekääne. Harv koduskäimine tulenes muidugi ka rahalisest kitsikusest, pilet oli kallis ja ühendus hõre. Tagasi Tartusse sõitsime öise Pihkva rongiga, et esmaspäeva hommikul esimesele loengule jõuda. Sõit oli 5 tundi pikk, nõnda et võtsin alati rubla eest ka madratsi ja linad sinna „polka“ peale ning uinusin rataste mürina saatel, silme ees pildid äsjastest ilusatest tundidest kodus kallite vanemate ja õdede seltsis.
Asukoht teoses
