Keerdkäigustik. Ühesõnaga, meie kaaslane...

„Ühesõnaga, meie kaaslane Scriba oli Tartus puhkusel,“ jätkab Eksimatu. „Ja siis me pühitsesime seda jällenägemist koos. Kui tulime hommikul välja, oli selline kevadsuvi kui praegu. Kusagil müüril oli suur Hitleri pilt, parajasti nii rinnakõrgusel. See ärritas meid hirmsasti, sest mis oli Adolf Hitleril tegemist meiega sel varasel suvehommikul, kui kogu linn magas ja meie olime koduteel n.-ö. Maailma kaunimate naiste juurest. Siis ütles Scriba: „Selle pildi võtame maha!“ Kraapimine aga oli väga tülikas. See tuleks veega lahti leotada, õpetas siis sõber Scriba. Vett aga polnud kusagilt saada. Teatavasti ei kanna sõjamehed mitte ämbrit kaasas, kui nad tulevad varasel hommikutunnil Tähtverest tütarlaste juurest. Ja siis, mu kallid sõbrad, sooritas kaasvõitleja Scriba suurnumbri. Teie lahke loaga, seda pole küll viisakas ütelda haritud seltskonnas, aga teie lahke loaga, nagu ma juba toonitasin, meie kaasvõitleja Scriba kasutas oma isiklikke veetagavarasid. Teiste sõnadega, meie kaasvõitleja Scriba, vabandage väga, lugupeetud koosviibijad, urineeris Hitler-päästja lahti sealt seina küljest!“

Üldine rõõm. Selle peale võeti Radikaali ettepanekul kohe üks klaas ja siis Luuletaja eestvedamisel veel teine.

„Selle eest oleks sa pidanud saama raudristi!“ toonitas Ökonoom.

„Rüütliristi briljantidega, ornamentidega ja mõõkadega!“ rõhutab Eksimatu. „Aga ta ei saanud midagi! Sellest näeme, kui ülekohtune on maailm. Kas pole tõsi?“

Kõik olid nõus. „Et sa ei saanud risti, oleneb ainult sellest, et meie ei võitnud sõda!“ ütleb siis Ökonoom.

„Meie ei võitnud sõda!“ pahandab Luuletaja. „Kes ütleb, et meie ei võitnud sõda? Me oleme ju elus, järelikult oleme me võitnud ka sõja, igaüks! Eriti aga Eksimatu, sest tema peab täna jälle sünnipäeva.“
Teosest
lk 87–88