Tartu ajalugu eesti- ja saksakeelses perioodikas 1918–1944. Eestlaste jaoks oli...

Eestlaste jaoks oli Tartu linn, kus oli asunud Muinas-Eesti üks tähtsamaid linnuseid, kus toimusid muistse vabadusvõitluse otsustavad sündmused. Linn, mis järgnevate aastasadade sõdades korduvalt maha põletati. Linn, kuhu rajati ülikool ja millest kujunes XIX sajandi teisel poolel rahvusliku ärkamisaja peamisi keskusi. Sakslaste Dorpati ajalugu algas aastaga 1224, mil ristirüütlid vallutasid eestlaste linnuse ning rajasid siia oma piiskopilinnuse. Väike rahulik koolilinn Dorpat, mille krooniks oli maailmakuulus ülikool, oli baltisakslaste jaoks olnud eelkõige saksa linn, kus elas ka eestlasi. See ilus mälestus saksa linnast Dorpatist jäi paljude sakslaste unelmate maailma püsima ka Eesti Vabariigi eksisteerides ning andis võimaluse vähemalt ajalooalastes kirjutistes tagasi pöörduda mineviku Dorpatisse.
/---/
33 000 elanikuga Tartu oli tüüpiline kõrgelt arenenud saksa koolilinn kogu teadusmaailmas hinnatud ülikooliga. Linna üldilme kujundas rohkearvuline üliõpilaskond. See oli linn, kus tänavate ja firmade sildid olid saksa keeles ning kus eesti keelt kuulis rohkem äärelinnas, turupäevadel ka kesklinnas.
/---/
Raamatukogu kauaaegne direktor Karl Morgenstern (1770–1852) pärandas ülikoolile oma krundi Toomemäel ning seal asus XIX sajandi II poolel üliõpilaste lõbustuskoht koos kiikede ja võimlemisriistadega. Tartu seltsielus olulist osa etendanud Bürgermusse tegevuse ajalooline ülevaade (1926) ilmus nii ajalehes kui eraldi trükisena.
/---/
Tartu tänavavalgustus, mis sai alguse 1794. aastal, elas oma arengus üle mitmeid etappe. Esialgu kasutati lampides kanepi- ja linaseemneõli. Kui aga lampides hakati õli asemel piiritust kasutama, tõi see kaasa omamoodi probleemi – nimelt hakkasid linnaelanikud, eriti üliõpilased, lampe varastama või siis kallasid lampidest piirituse välja. Pole muidugi raske ära arvata, mida piiritusega tehti. Peagi tulid piirituselampide asemele gaasilaternad.
/---/
1942. aasta juulis ja augustis ilmus Piirita Orviku varjunime all rubriigis „Hüvasti, mineviku Tartu“ 14 artiklit. Autoriks oli ajakirjanik Karl Eerme (1905–1975). Sari algas Käsu Hansu nutulaulu „Oh, ma vaene Tardo liin!“ meenutamisega. Järgnevad teemad olid: 1775. aasta suurtulekahju, Kivisilla hävitamine ja ehitamine, Maarja kiriku ajalugu ja häving, Emajõe sildade ehitamine ja hävitamine, Kaubahoovi saamislugu ja häving, Koidula kodu varemed, Treffneri gümnaasiumi esimeste hoonete häving, raamatute põlemine sõjatules, punane hävitustöö Tartu telefonivõrgus, Bürgermusse hoone saatus ja seal end 1940. aastal sisse seadnud Punaarmee Maja põlemine. (Majatulekahjudes – eriti just Tiigi tänava piirkonnas – hävis tuhandeid raamatuid. Leekidesse jäid Õpetajate Seminari enam kui 20 000 köiteline raamatukogu, prof. Gustav Suitsu ja Aino Suitsu raamatukogu, professorite Hendrik Sepa, Olaf Silla, Ulrich Karelli jt. isiklikud raamatukogud, samuti käsikirjalised materjalid. Helilooja Aleksander Läte kaotas muu varanduse seas ka 4 klaverit.)