Tähve on ikka armastanud suveöist linna, linn on siis kaunim kui kunagi. Прозрaчный сумрак, блеск безлунный... just see läbipaistev hämarus ja kuupaistetu valgus teevad linna nii kauniks, nii võrratult kauniks. Ilus oled, Tartu, valgel ööl, kõik aknad vastu põhja hiilgavad kui õnneunenäod salajad... Siis jõuab ta aegamisi jalutades jaamaplatsile ja talle meenub vana ajaloolaste anekdoot: Millised on viimase sõja ajal Tartut tabanud neli suuremat õnnetust? Esiteks – hävis Kivisild. Teiseks: hävis Raadi loss. Kolmandaks: hävis „Vanemuine”. Neljandaks: ei hävinud raudteejaam.
Kivisilla asemele tehti küürakas sild, mis ei sobi Raatuse platsi ansambliga, see on nailonpaik kaunitar Tartu sametkleidil ja ega see uus „Vanemuinegi” palju parem ole.
Asukoht teoses
lk 92–93
