See hommikust jagu õhk linnakohas on hapukas ja vingune. Tartu lõhn – palju aastaid juba.
Tuleb vastu tumehallides ogalistes peasallides mutte, tumesinised nailonjoped seljas ja maailmatu pikad seelikusoolikad lohvimas. Venelased raudteejaamast. Näen neid inimesi hommikulistena päevast päeva, harilikult on neil kaasas kas läkiläkis poisike või musta karvase lõuaga mehejäss.
Täna on tüdrukuke, tennised jalas, tennistes tõmmud sääred. Sitsiseelikuke kampsuni alt väljas, lühike jubka (seelik), nagu see neil on. Tüdrukuke veab naelakasti järel, naelakastil neli titejalgratta ratast küljes.
Asukoht teoses
lk 95–96
