Ees paistab kaarega sild. Inimpael kulgeb, tõuseb astmetest, laskub astmetest. See vaade on nagu pika-pika tumemao kulgemine üle hunniku. Mul on kõhe, et sild ei pea seesugusele masslaadungile vastu. Mõelda, kui praksatab ühekorraga nagu selles ammutuntud laulukeses õlekõrrest, viisust ja põiest. Aga hajub see hirm silla pärast. Kappame astmetest, lahtime sunnitud teosammust.
Asukoht teoses
lk 51
