Oli üle hulga aja ilus augustikuu ilm. Soe ja paras. Hingata oli hea, sest varasemale lämbusele järgnenud äikesevihm oli kõik värskeks ja lahedaks löönud. Siin-seal olid kõnniteedel mõned veeloigud. Muru lõhnas. Ilm lapsevankriga sõitmiseks justkui loodud!
Jalutasin Andraga Vanemuise pargis. Nüüd asus see mu kodust kaugel, aga vahel võtsime ikkagi pikema tee ette ja tulime siia. Varem, kooliajal sai siit ikka sageli läbi mindud. Suvel oli pargis hea rahulik. Koolilapsi ei saginud, üksikud noored emad oma väikeste lastega, mõned pensionärid ja koeraomanikud.
Park oli madala hekiga kõnniteest eraldatud. Tänavapoolsesse ossa oli hiljuti püstitatud keeleteadlase Jakob Hurda graniidist kuju. Kandiline roosakast kivist tahutud vanamees. Mulle see kuju ei meeldinud. Foto, mida kunagi varem Hurdast näinud olin, jättis mulje pikast, soliidsest härrast, sihvakast ja nobedast, kes jõuab igale poole ja paljude asjadega tegelda. Kuju aga meenutas pigem istuvat mediteerivat Buddha’t. Kuigi – võib-olla see oligi taotluslik – sinna parki ta sellisena sobis! Kujust edasi viisid teerajad igasse ilmakaarde. Ees, tänava ääres seisis ülikooli õppehoone, tagapool asus vesiroosidega tiik, kus ujusid pardid. Pargi taga, Tiigi tänaval, olid õnnepalee ja toidupood.
Asukoht teoses
lk 169
