Oli 60-ndate aastate maikuu lõpupool ja Tartu oli kirsi ning õunapuu õitest valge. Toomemäel lõhnasid toomingad. Sealt paistis kaugele üle linna ja Emajõe randade. Mäe veerul tõusis uhkena ülikooli ehitise antiikne teaduse tempel, keskaegne gooti kirik ja nende kummalgi pool telliskivikatustega majad kitsaste tänavate ääres. Need majad olid peaaegu kõik mingisuguses seoses üliõpilastega, – nad kas elasid seal või käisid läbi seal elavate perekondadega. Sest Tartus oli ülikool üle kõige ja üliõpilased olid suured härrad.
Nüüd oli juba nii hiline kevadine aeg, et eksamid olid juba õiendatud. Curt ja Botho viibisid siin ainult veel enda lõbuks. Sirelid õitsesid õuedes, tammed, lõhmused, kased lõhnasid vihmahoogude järele. Siin oli vaba ja mõnus elu – eks olnud küllalt aega suvel olla oma suguseltsi silma all.
Asukoht teoses
lk 19
