Lauluväljaks oli avar ja tasane muru Toomemäe all. Seal oli rahvast kõigist Eesti nurkadest tuhandete kaupa koos lauljaid vastu võtmas. Ja kui need saabusid, algas jumalateenistus.
Vägevatena tõusid koraali viisid taeva poole, põrgates vastu Toomemäe järsku nõlva ja sellel oleva toomkiriku vanu varemeid. Kaheksasaja laulja ühiskoor pani õhu värisema ja südamed sulama. Vanad koraalid – lapsepõlve mälestuste äratajad – sugupõlvede ja suguvõsade ühteliitjad – taotledes piiratud alal piiramatut ning tänapäevases igavikku! Targadki muutusid lasteks käsitamatu, püha igaviku ees.
Need koraalide ja hümnide helid tõusid, emmates Põhjamaade suurima templi varisenud sambaid, aknaauke ning müürijäänuseid. Valdavana oli see tempel keskajal ristiusu vägevust tunnistanud. Kuid siis oli siin olnud ka ristirüütlite ja nende pappide kindlus, mille abil eestlased ahelaisse löödi. Asjatu, hoopis asjatu on aga ometi vägivalla võimuahnitsus. Kord rabatakse see maha ja võimumeeste võistlus on siis raugenud. Sest kõik on olnud tühi töö ja tuule tagaajamine, kuigi see kord kaua kestis.
Kuid inimeste silmad tõusid mööda seda haljendavat mäge, tuletades meelde teisigi aegu. Siin oli varem Taara tammik ja siin oli Taara ohvrikivi, mille ees vabad esiisad olid põlvitanud. Ühtainust taeva ja maa loojat kummardati ka siis. Ja nüüd laulsid nende järeltulijad tänuhümne sama vana mäe nõlval ning sama taeva all, minnes vastu uuele vabadusele.
Asukoht teoses
lk 174–175
