Juhan Peegel kuulus koos Villem Alttoa, Paul Ariste ja Oleg Mutiga nende õppejõudude hulka, kelle ette oli piinlik rumalana minna. Just piinlik, sest need mehed ei näidanud kunagi oma üleolekut. Nad vestlesid üliõpilasega alati nagu võrdne võrdsega. Pidid lõpuks ise taipama, kui tark või loll sa oled.
Peegel tundus teinekord natuke naiivsena – ta kõhistas silmade ja näo pehmevoldilise alapoolega naerda isegi siis, kui nali polnudki ehk seda väärt. Ilmselt oli tegemist pieteeditundega. Ta oli rahul, et meie olime rahul, kui olime leidnud esimesed terad, mida julgesime talle näidata. Olime ju tuhninud kõiksugustes rahvavalgustuslikes trükistes „Lühhikesest õppetusest…“, maarahva nädalalehtedest Jannseni Perno Postimehe ja Eesti Postimeheni välja. Nendest ja nende naljalisadest leidsime paljugi, mis meile oli avastus, sageli ka naljakas, kuid Peeglile juba läbiuuritud materjal. Siiski, sümpaatia eesti ajakirjanduse nooruse vastu oli tal püsiv, seda ka keelemehena. Ärkamisaegse keelekasutuse valdamine ja selle koomiline mõju inspireerisid Peeglit avaldama ülikooli ajalehes ja Edasis Plii-Atsi nime all mõnusaid vesteid.
Meelde jäid Juhan Peegli õpetussõnad kaasaegse ajalehestiili nigelusest. Tema sõnade järgi suutis ta küll ainult „müksamisi osutada valusamatele konnasilmadele ajalehekeelt pigistavas standardkingas“. /---/
Hakkasin ajalehti teise pilguga lugema ja ka oma kirjatükke karmilt redigeerima. Peegli nõudlikkus stiiliküsimustes ja sallimatus igasuguse vahutamise vastu kujundasid küllap kõigi tema õpilaste suhtumist kogu eluks.
Peegel tundus teinekord natuke naiivsena – ta kõhistas silmade ja näo pehmevoldilise alapoolega naerda isegi siis, kui nali polnudki ehk seda väärt. Ilmselt oli tegemist pieteeditundega. Ta oli rahul, et meie olime rahul, kui olime leidnud esimesed terad, mida julgesime talle näidata. Olime ju tuhninud kõiksugustes rahvavalgustuslikes trükistes „Lühhikesest õppetusest…“, maarahva nädalalehtedest Jannseni Perno Postimehe ja Eesti Postimeheni välja. Nendest ja nende naljalisadest leidsime paljugi, mis meile oli avastus, sageli ka naljakas, kuid Peeglile juba läbiuuritud materjal. Siiski, sümpaatia eesti ajakirjanduse nooruse vastu oli tal püsiv, seda ka keelemehena. Ärkamisaegse keelekasutuse valdamine ja selle koomiline mõju inspireerisid Peeglit avaldama ülikooli ajalehes ja Edasis Plii-Atsi nime all mõnusaid vesteid.
Meelde jäid Juhan Peegli õpetussõnad kaasaegse ajalehestiili nigelusest. Tema sõnade järgi suutis ta küll ainult „müksamisi osutada valusamatele konnasilmadele ajalehekeelt pigistavas standardkingas“. /---/
Hakkasin ajalehti teise pilguga lugema ja ka oma kirjatükke karmilt redigeerima. Peegli nõudlikkus stiiliküsimustes ja sallimatus igasuguse vahutamise vastu kujundasid küllap kõigi tema õpilaste suhtumist kogu eluks.
Asukoht teoses
lk 75–76
