Werneri kohvik on üks paljudest paikadest, mis memuaarkirjanduse lehekülgedele endale igaveseks koha on kindlustanud. Ma arvan, et kui kunagi peaksid ilmuma „Werneri kohviku lood“, siis 1950.–60. aastate vahetuse lood algaksid kindlasti Artur Alliksaare ja Aleksander Suumaniga. Muidugi on palju teisi võimalusi – Harri Õiglane, Ülo Torpats, Elmar Kits –, aga kellelgi ei olnud nii tugevat häält ja naeru kui Arturil ja nii kummalist, mõnusalt mahedat elunägemist nagu Sassil.
Werneris sündisid meeldejäävad improvisatsioonid ja häppeningid.
Asukoht teoses
lk 96
