Tripsule ja Trapsule meeldis kõige rohkem Emajõgi. Nad ei tahtnud mujale minnagi kui jõe äärde. Tore oli kaldal seista ja jõge vaadata, – nii palju vett! Kõige toredam oli sillal seista ja alla vette vahtida, – vesi aina jooksis, jooksis, jooksis. Küll oli poistel pärimist: kuhu see vesi jookseb? Miks vesi jookseb? Kas vesi alati jookseb? Öösel ka?
Tripsu-Trapsu ei annud enne rahu, kui onu Jaan viis nad kord õhtul pimedas jõe äärde. Nüüd oli jõgi Tripsu ja Trapsu meelest nii ilus, et nad ei tahtnud enam ära minnagi. Kui palju tulesid! Kuidas tuled vee kohal virvendasid! Ja kui läikiv, kui must oli vesi!