Tartu naisilm. Mida Tallinnas vaevalt...

Mida Tallinnas vaevalt saab näha, seda nähakse Tartus: et naised enam võivad olla kui meeste sissetuleku mõõdupuuks – kallite ülikondade ja kallite ehete kaudu.
Ei või ütelda, et Tartu naised kõik halvasti ehk maitsetult riides käiksid, aga siin ei ole mitte riided peahuviks.

Tartu naisi koondab „Nais-Selts“. Ja selles seltsis tehakse tööd.
/---/
Naised julgevad koguni tõendada, et Tartu mehed suuremad „tagarääkijad“ olevat kui naised; naistel puuduvat tühjadeks juttudeks aeg.
Ja tõesti: neil on paljugi muud tegemist. „Nais-Seltsil“ on oma häälekandja, mis toimetada tahab; on käsitöökool, mis hoolt ja muret nõuab; korraldatakse kõneõhtuid, vaestele abiandmist (töö näol); on olemas turnimis-, ilugümnastika- ja joonistuskursused.
/---/
Tartu naiste iha ei käi veel „suurlinna“ õhu ja „suurlinna“ hiilguse järele. On see hea või halb, aga siin lehvib veel vana (kas mitte suurelt osalt meie kodumaa saksa naistelt päritud?) kodune vaim: välimuses, kõnes, tahtmistes ja püüetes.

See „kodusus“ avaldub „Nais-Seltsi kohviõhtutes. Asjas, mis meie „kastivaimust“ valitud seltskonnale vast liig võõra ning võõrastavana tundub. Kohviõhtuid peetakse pühapäeviti, sinna tullakse kokku, mehed, naised ja lapsed, ning „maitstakse ilmaelu“ mõnusalt kodusel viisil, koorega kohvi juues ning perekondlist ilmsüüta juttu ajades.
/---/
Sahkapuul oli mul õnn ka Anna Haavaga tuttavaks saada.
/---/
Anna Haava on veel „vanamoodi“ inimene: südamlik, lahke ja lihtsameelne. Ta kõneleb vabalt ja hea meelega igapäistest lihtsatest asjadest, ei edvista oma isikuga ega lase kuidagi väliselt välja paista, et ta „luuletaja“ on. Aga seesmine soojus avaldub vahel silmade pilgus, nägu nooreneb ja naerus kuuldub värskust.

Midagi emalikku on Anna Haavas; midagi sellest ilusast naiselikkusest, mis eesti noorte ja nooremate juures vahel kipub kaduma. Hea on olla ta seltsis.
Teosest
lk 89–91