Oma pulmareisu tegid Liiust-Sädet Tartusse. Oli talv, südamaa kuivkülm talv, lumi krigises jalge all, majaseinad paukusid öösiti, Emajõgi magas jääkaane all. Ennelõunati istus Liius noorikuga kirjanike-kohvikus, õhtuti teise kohviku kirjanduslikus tagatoas, mis sisutiselt ja õhupuhtuselt meenutas agulikõrtsi. Säde tutvus noorima kirjanike-põlvkonnaga, nautis seni vaid eemalt nähtud vanameistrite vestlusi Liiusega, milledesse temagi võis vahel sõna sekka visata.