Kui Annelinna kooperatiivkorter valmis sai ja Johanna sinna ära kolis, oli Maaris veel nii väike, et ei mäletanud sellest ajast eriti midagi. Lugematute kivikorterite ja ühesuguste sektsioonkappide turvalised read tekitasid tüdrukus üsna vastuolulisi tundeid ja mõtteid. Kraanist voolav soe vesi, kuum vann ja puid tassimatagi soojad toad olid nüüd ema privileeg. Need, kes Karlovasse maha jäid, olid salamahti kadedad, kuid selle, kuhu keegi pärast kooperatiivkorteri valmissaamist elama jääb, rääkisid naised omavahel kohe selgeks. /---/
Suviti, kui peatähtsad olid päike, peenardel lokkav aedvili ja piki plankaeda kasvav lõputu vaarikavõsa lõhnavate tumepunast mahla immitsevate marjadega, oli lihtne Karlova kasuks mõtelda. Ei tekkinud mingit kahtlust, kus parem. Kuid iga talvega muutus elu agulis järjest raskemaks. Maaris vihkas kargeid krõbekülmi talvehommikuid ja ennast koos vanaemaga raskete veepangedega kaevu ja maja vahet mässamas. Kinnikülmunud kuivkäimlasse pangede kaupa vett valamas, et seda lahti sulatada. Lisaks elavdasid argipäeva igavust tuhavedamine ja puudetassimine, härmatanud solgipang kööginurgas ja vanas ahjus lõõmav briketivingune leek, et hõredaks vajunud seintega majja natukenegi soojust saada.
Asukoht teoses
lk 26
