Ülikooli olin varem näinud. Nii akadeemiliselt uhke kuuesambalisena kui ka põlenuna, masendavana. Isa võttis mu kunagi Tartusse võttele kaasa. Ülikool oli siis just põlenud. Seisime mustade seintega ja kirbe suitsuhaisuga aulas. Klaver oli imelikult ripakil, parkett üles koorunud. Isa silmis olid pisarad. Ta polnud ainus nutja.
Asukoht teoses
lk 20
