Ükskord ma käisin Tartu purskkaevus suplemas, ütles Mätson.
Misasja? Raekoja platsil või?
Ei, selles, mis on ülikooli raamatukogu ees. Ma lonkisin seal oma Tartu tuttavatega ringi. Kui me purskkaevust möödusime, mõtlesin, et tore oleks ennast märjaks kasta, kuum ilm oli. Teised lubasid ka tulla, aga siis lõid põnnama.
Tõesti lahe. Ja riided seljas või?
Ei, misjaoks? Riided võtsin loomulikult ära, särgi ja püksid, ma mõtlen. Trussikud olid muidugi jalas, kui sa seda silmas pead... Ma suplesin seal tükk aega, aga siis sõitis miilitsamasin ette.
Oh, issand! Ja mis siis sai?
Ei midagi erilist, ütles Mätson. Ta pahvis rahulolevalt piipu. Viisid mind jaoskonda ja käskisid seletuse kirjutada. Et miks ma purskkaevu ujuma läksin. Siis lasksid lahti.
Ja mis sa kirjutasid?
Ma täpselt ei mäleta. Midagi sellist, et me istusime purskkaevu äärel ja keegi tõukas mind sisse ja et ma ei saanud sealt enam välja. See oli tõsi ka, ega sealt välja saada oligi raske, keegi pidi käe ulatama ja siis välja tirima.
Asukoht teoses
lk 44–45
