Hendrik Männik elas Supilinnas, Oa tänaval. Vaatamata hilisele hommikutunnile polnud kummituslike puitmajade vahel näha hingelistki. Vana linnaosa magas. Kerged tuulehood kandsid tagahoovidest tänavatele lõhnu, mida teeline polnud kunagi nii intensiivsena tajunud. See oli segu niiskest turbast, käärivast porist ja mädanevast puidust, sekka kirbeid, silmi kissitama sundivaid pahvakuid, mis andsid märku kuivkäimlate asukohast.