Turuplatsi piirasid kõige suuremad ja kõrgemad majad, mõned koguni kahekordsed. Siin seisid apteekri maja ja kaalukoda – mõlemad kahekordsed, kahe rea klaasakendega. Niisugustes elavad inimesed lausa teiste peade kohal, kõnnivad ja istuvad just samas, kus alumisel korralgi teised elavad. Härra Waltri maja oli kõigist toredam – kahekordne, aga peale selle veel katuse all väikesed aknad, nagu kolmas kord lastele või kes teab kellele. Katusealused aknad olid igatahes väiksemad kui allkorral. Terve rida madalaid poemaju seisis turuplatsi ümber reas, kus päeval mampslid ja ka maamehed edasi-tagasi sagisid.
Siinsamas turuplatsi juures, järgmisel tänavanurgal asus Piinatorn. See oli linna kõige õudsem paik, kust pimedas möödaminek pani kõige julgemagi võbisema. Mõnikord võis siin kuulda vangide summutatud kisa nagu maa alt. Siin peeti ahelatega kinni kurje inimesi – tarku, lausujaid ja röövleid. Mõnikord põletati neid tuliste tangidega ja venitati piinapinkidel nende liikmeid, kui nad ei tahtnud oma süütegusid üles tunnistada.
Mõnikord läksid poisid üles kõrgele Toomemäele. Ühtegi puud ega põõsast ei kasvanud siin, pealegi küündis mägi kõrgele üle linnamajade katuste. Siit võis vaadata kaugele Raadi, Papimõisa või Kambja poole, kus metsad ja künkad sinasid. Emajõgi käis kui määratu sinine kangas loogeldes läbi luhtade, eraldas aguli linnamüüri taga teisele poole. Nende vastas Kaagimäe all punas kõrge punane liivakivi-kallas kui järsk sein, sealt läks maantee Tallinna poole. Poistele meeldis Toomemäel veel kolada lagunevate kirikuvaremete vahel, siin kive loopida ja peitu mängida.
Südalinnas aga levis vastik latriinide lõhn, mille lõppemist polnud loota enne lume tulekut. Tänavatel pidi ka hoolikalt ette vaatama, et ei satu vastamisi sõjakate linnapoistega või aadlihärrastega, kes kerge käega tupest mõõga tõmbasid. Meelsamini läksid Papimõisa poisid Saksa väravast välja, üle puusilla agulisse ehk Venekülasse, sest siin elas maarahvas. Neid polnud vaja karta, võis mõnedega kõnelda sõna mõnusat juttugi ja uudiseid pärida. Siin arenes tutvus agulipoiste ja Papimõisa eesti koolipoiste vahel.
Asukoht teoses
lk 213–214
