Läbisõit Tartust. Tartus on paari aasta eest ülikool avatud, seda võib nüüd märgata juba kohe linna sissesõidul. Igal sammul võib kohata noormehi kiivrites, kuigi nad pole soldatid. See on uusim mood, mida loomulikult ainult tudengid on võimelised lansseerima.
Iseendast ei näe nende kiivrid just halvad välja, kuna ka univorm sobib selle peakattega: maitsekas tumesinine kuub mustade mansettidega ja musta sametkraega, millesse on tikitud kuldsed paelad. Püksid on valged. Muidugi seob mõnigi sellises vormis ja kiivris noor sangar endale vööle võimsa kõvera mõõga, mis kõlksub vastu kõvasid ning läikivate kannustega varustatud säärikuid. Niisuguses ehtes ei näi muusade pojad kõndivat kolleegiumi poole, vaid otse lahingusse. Aga nii on ka kallil Saksamaal igal pool, kus leidub muusade troone. Ja kes meist, vanematest muusade poegadest, poleks neid tähtsaid pisiasju omal ajal kaasa teinud! Kui noormehed ainult Minerva kiivri tõttu ei unusta Öökulli, võib neile ju niisugust lapsemängu lubada.
Muidu on Tartu üliõpilastel, arvesse võtmata nende sõjakat välimust, paremad kombed kui Saksa õppeasutustes õppijatel. Vähemalt tundub kirjanikule nii nende järgi otsustades, kelledega ta kõnelusse satub.
Asukoht teoses
lk 27–28
