Tammevälja aed näis meile lastele ikka kohutavalt suurena. Kui pikk oli ometi kruusarada, mis viis vaarikapõõsasteni ja tumerohelise puupingini selle äärmises otsas! Aastaid hiljem, teismelise gümnaasiumiõpilasena Tartut „sakslaste ajal” taas külastades, jahmusin lapsepõlve unelmriigi väikesest mastaabist. See oli hilissügisel ja esimene porine lumi süvendas troostitut pilti.
Tammevälja aed näis meile lastele ikka kohutavalt suurena. Kui pikk oli ometi kruusarada, mis viis vaarikapõõsasteni ja tumerohelise puupingini selle äärmises otsas! Aastaid hiljem, teismelise gümnaasiumiõpilasena Tartut „sakslaste ajal” taas külastades, jahmusin lapsepõlve unelmriigi väikesest mastaabist. See oli hilissügisel ja esimene porine lumi süvendas troostitut pilti.