Võrratu oli Sorr suvisel õhtul päikese loojangul ülavoolus, kajastades taeva kahvatust ja värvudes päikesest. Ta tasaseil voogudel liuglesid purjekad, libisesid süstad ja paadid. Kõlas nooruse lõbus laul... Võrratu oli Sorr ka alavoolus, kus ta linnavahelisest ummikust vabanenult suikus peagi pehmes kaldarohus, külaliseks mõni löövpaadiga kalur või mõni hilinenud lodi, mille kandiline puri valendas nagu suur lapp luhtade ja taeva taustal...
Pea kohal taevaste meri, mõlad peos ja Iilia Korl tüüril, sõudis Paigaline jõel. Õhtune udu oli laskunud niitudele ja veele, aga selle kihid polnud veel tihedad, vaid olid läbipaistvad loorid. Paatki ei kandunud voolust kuigi jõudsasti edasi.
Linn eemalt vaadatuna oli surutud ühte panoraami. Kirikute tornid tõusid otse katuste harjadelt, elamud näisid olevat nagu rongiõnnetuses ühte hunnikusse jooksnud vagunid. Sadama kraanade võrestiku siluetid mustendasid nagu trükitehnilise võttena õhtuse taeva osalt vereval, osalt kahvatul leheküljel.
Asukoht teoses
lk 92
