Kosmoseodüsseia. Sõnatu talv läbi...

Sõnatu talv läbi jäälilledest raamitud akna, veelgi kõnetum sõnana lumivalgel paberil – "talv". Ilma haavahalgudest immitseva puulõhkumislõhna ja ketassae kriiskamiseta agulis; ilma lumekrudinata ja tihaste säutsumiseta Toomel; ilma öösiti keskkatlamaja korstnate tossus kõlkuva Koodi ja Rehata, ilma tähtede, päris tähtedeta, aupaisteta surmkaame kuu ümber; ilma lääbakil Suure Vankrita Karlova pargi kohal, põhjakaares. /---/

Korra jõudsid tihased Toomel juba kevadet kuulutama hakata – söögu nüüd oma sõnu ja sädinat, kui uute suladeni välja tahavad vedada! Pidagu nokk parem kinni – süda jahtub ära!