Lünk Karlova kohal. Linn on ehitatud...

Linn on ehitatud nii, et ta lõhnab, maitseb ja kostab (vt. punkti 3). Alati lõhnab ta oma funktsiooni, oma asukate – elu vooluste järele.

Ööseks kolib linn oma asukate unenägudesse ümber, tema füüsiline keha lõhnab sel ajal mõnevõrra vähem, aga lõhnab ikka: Ihaste kant üle jõe ja luhtade lõhnab mõõduka jõukuse ja stressi, Supilinn liisunud õlle ja koitanud raamatute järele; Anne 2. mikrorajoon eritab teinekord öösiti kuritöö lõhna...

Öösel, millest on jutt, Karlova ei lõhnanud – seda mäletan kindlalt. Nüüd, tagantjärele, pean muidugi endalt küsima selle veendumuse põhjuste kohta. Ons Karlova teiste linnajagudega võrreldes mingi eklektiline kollaaž, kõikide värvuste liitumisest sündiv värvitu-lõhnatu valgus? Või on ta koguni näotu ja ilmetu, oma keskpäraste asukate koondportree, igav ja isikupäratu aritmeetiline keskmine – seda ju ometi mitte?

Ent millest too lõhnatus siis?

Et mitte toppama jääda, valin kõige mugavama seletuse: Karlova lõhn – see on minu enda lõhn; see, mis on mulle kolmest viimasest elupaigast (Kuu 4 - 11, Tolstoi 14 - 3, Sõbra 35c - 2) ajapikku külge jäänud. Ma ei saagi seda tunda, olen iseendaga liialt harjunud.