Raske vesi. „Jah,” ütlesin mina...

„Jah,” ütlesin mina. „Aga mis mind Marxi majas või ühiskonnateaduste hoones kõige rohkem segadusse viib, pole seal valitsev paabel, vaid sagedased sisemised ümberehitused. Alati on seal keegi töömees mördivanniga. Mõni koridor, mida ma varem hästi tundsin, võib olla praegu hoopis kinni müüritud, sest seal on uued uurimiskabinetid; nii mõnigi nikerdustega tigutrepp, kust oli varem nii huvitav teiega üles minna (muidugi mini-ajastul), võib olla hoopiski likvideeritud; katusealusesse tualettruumi, kuhu tuuakse kateedrite vanapaber, mis ei kuulu arhiivis säilitamisele, pääseb ainult hoovipoolset treppi mööda; teisal jälle ilutsevad tahveldised, suured lakitud saepurupaneelid, lumivalged filmiekraanid, mille tõmbad alla nagu ruloo, või augud laes nagu Fausti pool kodus.”
Asukoht teoses
lk 164