s. 1939, tööline. Ei tea ilusamaid...

Ei tea ilusamaid lapsepõlvemälestusi tahta, kui seda oli Supilinn oma majade, munakivitänavate, aiaaukude, kahekordsete puukuuride, pesuköökide, igasuguste muude põnevate kohtadega. Ja muidugi Emajõgi! Emajõgi oma suurte üleujutatud luhtade ja palgiparvedega. See oli meie elu. Seal kulges see hommikust õhtuni oma rõõmude ja ohtudega. Eks ole uppumissurmaski oldud ja pääsetud. Eriti põnev oli meile, lastele see, kui kevadine suurvesi ulatus Kartuli tänavalegi. Siis ei saanud seal muidu, kui sõideti parvega. Ühel pool tänavat elas aednik Paurson, teisel pool tänavat aednik Peterson. Nemad ei saanud ilma parveta teineteise poole minna. Poisid meisterdasid hiigla kõrged kargud, mille otsa nad kusagil aia najal ronisid ja siis nendega läbi vee kõndisid. Muidugi sai palju nalja ja lõbu, sest mitte alati see ei õnnestunud.
Teosest
lk. 141 - 142