Rottmehed ja Tartu varesed. Kord, kui jalutasime...

Kord, kui jalutasime ühe sõbraga kuskil Toomemäe aladel (mulle meeldib Tartut jagada aladeks. Sest ala jääb alati kuidagi ebamäärasemaks kui piirkond või mõni eraldi tänav oma algusest oma kindla lõpuni. Alad haaravad endasse mitmeid tänavaid või tänavate lõike, ristumiskohti, muruplatse, teatud maju, teatud lõhnasid, mälestusi, sündmuseid ning kindlasti ka teatud inimesi, kes on just nende alade inimesed, s.t. need, keda on täiesti võimalik enam kui tihti just sellel konkreetsel a l a l kohata või vähemalt silmata, või siis näiteks tajuda just s e a l nende hiljutist kohalolu), mõtlesime, et mille järgi saaks Tartut telefonis ära tunda. Kui ollakse näiteks Tartus, helistatakse ja küsitakse tuttava või sõbra käest, et arva ära, kus ma praegu olen, siis kuidas tuttav saaks aimu, et tegemist on just Tartuga... Kaua polnud meil vaja seda välja nuputada. Muidugi vareste järgi. Tartu varesed. Need reetlikud varesed. Tiirutavad Toomemäel, kaubahalli läheduses, Emajõe kallastel, kuskil Karlovas õpetajate seminari juures, vahel harvem satuvad ka Annelinna. Ja kraaksuvad. Tartu moodi kraaksu. Õhtuks muutuvad needsamad salakavalad, reetlikud, kuid natuke ka haledad varesed kõigiks nendeks kohvikutesse, lokaalidesse, kõrtsidesse põgenevateks inimhingedeks. Et siis viie-kuue ajal hommikul taas varesestuda, lennates tagasi oma aladele, kraaksumaks vahel kaeblikumat, vahel võidurõõmsamat, vahel isegi parastavat kraaksu. Varahommikune varesene Tartu... Veidi rõske, veidi nukker, veidi eufooriline... Jah, eufooriline. Ikka veel eufooriline.