Oli ilus suvi. Eriti selle poolest, et sai veidi rahulikku tööd teha. Raamatukogud ja muud tarkuseaidad olid kõik üldiselt suletud, aga arhiiv oli avatud – küll ainult kella kolmeni, aga juba hommikust alates. Ka enamik tuttavaid söögikohakesi oli suletud või välja surnud. Siiski toimis arhiivi lähedal veel üks väike võõrastemaja, kus ta headel päevadel käis õdusas kohvikutoas tavaliselt ka linna pealt inimesi – kunstnikke, literaate, õppejõude, üliõpilasi, lisaks võõrastemajas endas viibijatele. Läksin arhiivist lahkudes nüüd nagu vana usu peale veel kord vaatama, mis saanud, kas veel söödetakse-joodetakse linlasi. Kohvikutuba oli avatud, kuid inimtühi.
Asukoht teoses
lk 118
