Päeval saab teatavaks, et tahetakse kõik Tartu naiselanikud linnast välja ajada. Minna tohtivat vaid Põltsamaa-Tallinna maanteed mööda. Õhtul läheb päris paanika lahti. Korraga saab teatavaks, et kõik elanikud peavad linnast kahe tunni jooksul lahkuma. Kes ei lahku, lastavat maha. See teade levib kui kulutuli. Varsti hakkab inimesi, pakid ja kompsud seljas või kärudel või väikevankril linnast välja voolama ja seda peamiselt Tallinna maanteed mööda. Tähtvere pargis aina ujub inimeste vool öises hämaruses, mida ei peata ükski jõud. Kõik muudkui püüavad linnast võimalikult kiiresti eemale pääseda. Ühed liiguvad vaikides, teised nutavad, kolmandad kiruvad. Peale surmaähvarduse on kuulda veel, et kahe tunni pärast lastavat kõik suuremad linna hooned õhku. Linna hakatavat kauglaske kahuritest pommitama. Kes minejaid püüdis rahustada, selle kohta öeldi, et see olevat kommunistide agent. Kui inimesed on paanikas, siis ei aita neid rahustada ükski mõistlik sõna. Mina olin üks neid väheseid, kes linnast sel ööl ei lahkunud, vaid rahulikult magas oma voodis. Öö möödus rahulikumalt kui eelmine öö. Ei olnud isegi lennukeid liikumas linna kohal. Ainult kaugemalt paistsid Lõuna-Eesti põlevad majad, mida sakslased olid süüdanud põlema.
Paljud inimesed tulid hommikul linna tagasi, enestel piinlikkuse tunne, aga paljud ei tulnud üldse enam tagasi, sest et nad väga ülepeakaela olid lahkunud. Päeva kestes jätkus inimeste lahkumine.
Asukoht teoses
lk 55–56
