Minul aga on siiani silmade ees, kuidas Emajõe jääl hukati inimesi ja lükati neid jääauku. See oli enne, kui punased Tartust välja taganesid. Kui Kuperjanovi üksus tuli linna, olime poistega parajasti Emajõe ääres. Kuulsime, kuidas igavene ragin käib Tähtvere all. Paukumine, käristamine. Äkki jääb kõik vaikseks. See tähendas, et punased olid välja löödud. Siis tulid paljud nende veretööd ilmsiks. Käisin lähemalt vaatamas seda jääauku ja ka Krediitkassa keldrit.
1. veebruaril 1919 tuli teade, et Kuperjanov on haavatud ja lamab Tartu haiglas, siis aga kuulsime, et tema elu ei õnnestunud päästa. Rahva lein oli suur.
2. veebruaril 1920, kui sõlmiti Tartu rahu, seisin koos vanematega suures inimmurrus Aia tänava platsi peal. Milline ajalooline moment ja mina olen selle juures olnud! Vahtisime kõik, pead kuklas. Selle akna poole, mille taga kirjutati alla rahuleping.
Asukoht teoses
