Pärast Võru lõi Tartu mu oma suuruse ja hiilgusega lömmi. Heledad gaasilaternad, mis meie sisse sõites polnud veel kustutatud, olid mulle lausa jalustrabavaks suursündmuseks; nemad aga olidki tolle kuma allikaks, mis paistis mu kodutrepile salapärase kutsena juba varasest lapsepõlvest alates.
Kui esimest korda elus läbisin Rüütli tänava, siis arvasin, et vaat ega toredamat tänavat maailmas enam kuskil olla või. Küll olid need majad uhked ja kõrged ja küll tuli mulle vastu toredaid härrasid ja daame!
Tartu tundmaõppimiseks see päev ka õieti kuluski, sest muuga ei saanud tol päeval millegagi hakkama. Treffneri akadeemia enam kui keskpärane välimus valmistas mulle suure pettumuse, kuigi olin sellele väikeselt ette valmistatud (erakool!).
Asukoht teoses
lk 145
