Kõik, mis kunagi oli. Kuhugi mujale kui...

Kuhugi mujale kui Toomele polnud mõtet minna. Ja seal on kindlasti rahu, sest vaevalt need Tartu põliselanikest, kes sel aastaajal on linna jäänud, peavad sündsaks sinna minna. Ta oli seda märganud juba ammu ja alguses selle üle isegi imestanud, et nii vähe inimesi Toomel liikus, kui inimeste hulka mitte lugeda koolilapsi ja osa üliõpilasi.
Ometi oli siin mõnikord olnud väga kaunis. Olgu siis esimene sügis Tartus, mil ta arvatavasti viimset korda elus tundis teatavat poisikeslikku seisuseuhkust. See oli ka ainus sügis, mil tal oli aega muretult nautida seda värvipidu. Või jälle kevadine tihenev rohelus, mida ta esmakordselt oli märganud möödunud kevadel. See oli olnud ilus nagu ikka esimesed kevadepäevad, kui inimene millegi uue lähenemist esmakordselt märkab.
/---/
Üht oli ta õieti arvanud - Toomemägi oli peaaegu tühi inimestest. Ainult mõned üsna noored poisid või tüdrukud, kolme-neljakesi koos ja tagasihoidlikult lärmitsedes, mõni kurguni mustas "saksa tante" oma koeraga, valge sirmmütsiga vanahärra, kes söötis tuvisid, mõni asja pärast käija, kes kõndis
kiiresti ja kõrvale vaatamata, - see oli kõik. Heinile tundus isegi sobimatu istuda kuhugi pingile, kui need kõik olid nii tühjad. Aga siit alla minna ta ka ei tahtnud. Ja nii istus lõpuks üsna kõrvalises nurgas, kus polnud näha ühtki hinge. Istus ja vaatas kaugele üle linna, kus sinakas udu oli peitnud kõik maa ja metsa, nii et paistis, nagu oleks seal meri.
Teosest
lk. 175 - 176