„Ühisabi” majas oli mitu heategevat asutust. Kõigepealt supiköök, kus iga päev keedeti suur katlatäis suppi, mida jagati vaestele tasuta.
/---/
Teine asutus oli niinimetatud „pättide öömaja”. Oli seal alles seltskond! Öömajaliste kasutada oli kaks ruumi alumisel korrusel. Tagumises ruumis asetses ühe seina ääres suur lavats, millel sai pikutada ja magada. See ruum oli läbi imbunud iseloomulikust ebameeldivast lehast, mis on omane vaid paadunud joodikutele. Esimene ruum oli ilma igasuguse mööblita. Uriini ja muude eritiste hais pani hinge kinni, sest käimlasse siinsed saksad ei viitsinud minna, kuigi see asus mõne sammu kaugusel.
/---/
See asutus oli ööpäevaringselt avatud, peavarju pakuti tasuta. Keegi ei pidanud nälga surema ega ilma öömajata külmetama.
Sama katuse all asus veel vorstitööstus. Kallimad vorstid seisid rõngastena õrtel laagerdusruumis. Need olid kaetud roheka hallitusega. Kui siis vorstid „küpseks” said ja müüki läksid, poleeriti pind läikima. Ka oli vorstitööstusel jääkelder. Talvel lõigati Emajõel suurte saagidega jääd. Jääkuubikud veeti regedel keldrisse. Need olid otsekui võimsad klaasist tahukad, sinakad ja läbikumavad. Keldrisse laotud jääle puistati peale saepuru. See hoidis külma alles ega lasknud jääl sulada.
/---/
„Ühisabi” maja teisel korrusel oli metodisti kiriku ajakirja „Kristlik Kaitsja” toimetus.
/---/
Kolmandal korrusel oli õde Põllu pansionaat. Mind oli sinna soovitatud kui usklikku poissi. Isa luges veel sõnad peale, et perenaisel on minu üle vanemlikud järelvalveõigused ja pean kõiges tema sõna kuulama.
/---/
Selle põneva maja juurde kuulus ka „Palukeste pank”. Igaüks, kellel heatahtlikkust ja võimalust, võis „Palukeste panka” tuua tarvitatud esemeid: riideid, mööblit, raamatuid ja muud. Sealt siis jagati vaestele, haigetele ja puudustkannatajatele, mida keegi vajas.
Asukoht teoses
lk 127–129
