Minu Neenetsimaa: pommiplahvatusest polaarjoonel, porodest ja pohmellist rääkimata. Kuulge, siis oleme...

„Kuulge, siis oleme ühel ajal ülikoolis õppinud!“ arvutasin mina.
„Ma mäletan teid, väga hästi mäletan. Istusite vaheldumisi seminarka raamatukogus sakstekambris ja kohviku suitsetamissalongis ning alati rääkisite valju häälega väga tarka juttu. Ka siis, kui teid keegi ei kuulanud!“ ütles Linda.
/---/
Linda muudkui meenutas: „Lotman, see oli ülim. Ülim, jumala eest, paremat ei taha tahtagi.
/---/
Ja Zara Mints, tema oli veel parem, kuid temasse ma loomulikult ei armunud.“
„Makarovit mäletate?“ küsisin mina.
„Kes teda ei mäleta! Kui ma olin filosoofia ajaloo eksamil läbi põrunud, siis laskis ta mul kaustikulehele joonistada rongi. „Suits ka, suits ka, veduri suitsu oljete junustanud,“ ütles ta mulle oma hirmsa vene aktsendiga, kui talle lehe andsin, joonistasin siis vedurile korstna ja suitsu, kuigi tollal enam paravosse ei liikunud. „Nüüd jistuge siia rongi ja sõitke Tartust minema, teie olete vjaga andetu inimene.“ Mis mul teha. Puhkesin nutma, pöörasin selja ja hakkasin tagasi ukse poole minema. „Tagasi, tagasi, teil jinetu sjaarejooks, teie mehele ei saama, mina teile kolm panema,“ oli professor Mihhail Makarov väga vastutulelik. Oleks ta teadnud, et ma juba olen abielus, küllap oleks mu läbi kukutanud.“