Minu elu Supilinnas. Olen selle linnajaoga kuidagi...

Olen selle linnajaoga kuidagi kokku kasvanud, kuigi mõnikord on tunne, et oleme siin liigagi tihedasti koos. Nagu külas, kus anonüümseks jääda on võimatu. Seetõttu tuleb vahel jalga lasta. Muidugi on sel küünarnukitundel oma võlu – usaldusväärsete naabrite ning siia kolinud sõprade ja tuttavate lähedus mõjub turvaliselt. Ja õnneks on siin veel piisavalt õhku ja „tühja” ruumi, nii et ka eraldumine ja omaetteolek on võimalik. Tolerantsust peab muidugi jaguma. Ülbitsejaid siin ei sallita. Supilinnas viitsivad inimesed omavahel suhelda ja leiavad ikka põhjuse, et kusagil koos istuda. Kevadeti tõuseb paljudest varjatud aedadest isuäratavat grill-liha ja vorstide lõhna.

Supilinn on kõige intensiivsem just kevadel. Küllap ongi siis see kõige õigem aeg Supilinna päevadeks. Aga sügisedki on siin erilised. Tänavatele tekivad uued värsked näod, mõnigi aken saab uued kardinad ja suvised äraolijad viipavad vastu tulles naerusui. Aiast kuuldub õunte ja kastanimunade potsatusi ja õuekased muutuvad aina kuldsemaks. Tegelikult on igal ajal, igal päevalgi oma nägu. Siin on omamoodi hallid paduvihmapäevad ja suure tuule päevad laperdavate varestega, on külmad härmapäevad, mil vana sireli otsas istuvad punakõhulised leevikesed; on rõõmsa märtsipäikese päevad, kui lumi taganeb katustelt ja tihased laulavad...
Teosest
lk 323–324