Hingedeaeg. See pidi olema...

See pidi olema Toomemägi oma tähetorni ja roosa Inglisillaga. Just seda mul momendil vaja oligi. Ronisin üles, pöördusin raagus ja vettinud parki ning valisin endale üksiku pingi kõrge nõlva kohal, näoga linna ning seljaga eemal puude vahel punetavate kirikuvaremete poole.
Küll oli siin vaikne ja rahulik. Kõrged puud naksusid tuules ja ainult kaugematel peateedel oli aeg-ajalt näha mõnd üksikut ruttavat möödakäijat. Kuskil silksus heleda häälega mingi väike lind ja varemete poolt kostis hakkide kräuksumist. Kuulasin mõnuga seda vaikust, mida need üksikud loomulikud hääled ei rikkunud, pigem toonitasid, proovides veidigi olla millelegi mõtlemata, et pea pisut selgiks. Niiske tuul jahutas õhetavat nägu, linn mu ees taandus kuhugi kaugemale, lõtvusin tasapisi ja suutsin mõne hetke vist tõesti peaaegu olematu olla.
Teosest
lk. 46