Raekoja platsil seisatasin ja vaatasin ringi, püüdes aru saada, kuhu nüüd peaksin minema. Siin, linnasüdames, sagis veel rohkesti inimesi, kuid ometi oli üldpilt nii vaikne ja sõbralik. Kuidas polnud ma siiamaani märganud, kui meeldiv ja hubane linn on Tartu? Kõiges siin on oma mõte ja elu, diskreetselt varjatud, kuid siiski selgesti tuntav, linn hingas ja liikus mu ümber, ma kuulusin temasse, tundmatu, kuid mitte võõras. Seni, kuni olin püüdnud talle läheneda, nõudes, otsides temast vaid iseennast, oli ta olnud suletud ja jäik, nüüd, kus ma ei oodanud temalt enam midagi erilist, tuli ta ise järjest enam avanedes mu juurde.
Pea kohalt kostvad kellalöögid meenutasid: aeg ei seisa koos minuga, varsti on liiga hilja igasugusteks visiitideks. Pidin kiirustama, ehkki meelsamini oleksin liikunud nii aeglaselt kui võimalik, hääletult vestelnud kõigega, mida silm nägi, iga kivi ja puu, iga ukse ja aknaga. Aeg ei oodanud, peaaegu umbkaudu jätkasin oma teed, kiirustades samme nii palju kui suutsin.
Paari täiendava teeküsimise järel jõudsin ümbrusesse, mis tundus ootamatult tuttavana. Agul, nii sarnane kõigis linnades ja siin ometi nii äravahetamatult tartulik, sama endastmõistetavalt linna juurde kuuluv kui ülikool, Toomemägi, Raekoda ja muud esindusvaated, neist omasem ja kodusemgi.
Siingi vaatasin ahnelt ringi. Majad, nii erinäolised ja sarnased näisid süvenenult hauduvat omi mõtteid. Vahest meenutasid nad oma paremaid päevi vanadel headel aegadel? Lumi pehmendas nende räiget agulikõla, kattis ja varjas sõbralikult vanadusvermeid, andis sära luitunud värvidele.
Asukoht teoses
lk 180
