Pargist möödudes pöördusin automaatselt sinna. Ripakil ja kõle oli seegi, ning hilissügis ei muutnud teda meeldivamaks. Õnneks oli külm kuivatanud mudamülkad veidrateks kuumaastikeks, muidu poleks siit korralike kummikuteta läbi pääsenudki.
Peatusin pargi keskel, nähtavasti aastaid kuivana seisnud, kõikvõimalikku rämpsu täis loobitud purskkaevu juures. Veidi eemal oli näha liivakasti jäänuseid – paar pehkinud lauajuppi ning pori taustal pisut heledam liivalaik. Ümberringi räsitud, ripakil okstega põõsad – sirelid? Näis, nagu oleks sealt hiljuti mingi raskekaaluline veok otse läbi trüginud – murdunud oksad ja kooreribad valendasid alles. Sealsamas olidki külmunud mutta tardunud laiade mustriliste kummide jäljed. Nojah, eemal pargiservas tehti mingeid kaevamistöid, seal oli lai kraav kõrgete mullavallidega, mille juures küll sel hetkel mingit liikumist ei olnud näha.
Oleksin heameelega kuhugi istunud. Veidi kõhelnud, toetusin purskkaevu niiskele paekiviservale. Milline võis see park varem olla? Vahest päris meeldiv hubane nurgake rõõmsa purskkaevuvulina ja liivakastis mängivate põngerjatega? Siis hakkas mulle tasapisi, nagu udu tagant meenuma...
Asukoht teoses
lk 63
