Hingedeaeg. Jõudsin jõe äärde...

Jõudsin jõe äärde. Sillad ei tõnmmanud, hakkasin lonkima piki kallast. Südalinn, sellega koos ka neutraalsus taandus vähehaaval, andes maad aguli madalatele puumajadele ja tagahoovidele, vaikusele. Meenus: "Need madalad majad kui tohletand seened..." Siinne ümbrus oli soe, neisse vanadesse seintesse oli jäänud kunagi elanud inimeste hingeõhku, iga aken, iga uks ja viltuvajunud värav näis lubavat - kohe ilmub sealt mõni igiammusest tuttav inimene, me vaatame teineteisele otsa, meie silmad on ühte värvi, siis läheme edasi ja südamel on kerge. /---/
Pöördusin jõest eemale, tahtsin siit ära. Üks hooletussejäetud tänav, teine, kuskilt pahvatas küdeva ahju lõhna, veel mõned kestendava värviga kaetud fassaadid, kuskil nuttis südantlõhestavalt laps, järsk pikk kollaste käsipuudega trepp, paarkümmend sammu läbi mingi pargi või laia puiestee - ja juba olingi jõudnud sootuks teistsugusesse õhkkonda. Iga hoone kandis siin omaaegse, paljud ka praeguse jõukuse pitserit, see oli talitsetud, soliidne, enamasti vaid aimatav, mitte endast täiest kõrist teatav nagu uuemates eramukvartalites. Tõenäoliselt oli see linnaosa, millest olin kuulnud paar korda räägitavat ja kus pidi elama või sinna pürgima suurem osa selle provintsilinna koorekihist. Palju suuri aedu oli siin, mõned räämalastud, enamus hoolitsetud, kõik kandmas läheneva sügise märke ja värve, valmivate õunte rohkust, astrite ja flokside värvikirevust, väsivat rohelust, siin-seal pihlade raskeid ergavaid kobaraid, kõige üle uskumatult puhas sügavsinine taevas, nii sinine, et seda oleks võinud lõpmatuseni vaadata. Tõmbasin kergendatult hinge. Siingi polnud midagi kerget ja rõõmsat, vaatamata aedade värvisärale, kuid rahu ja tasakaalu sisendas see ümbrus.
Teosest
lk.15 - 16