Hoonete seinad olid härmatisest ja rõskusest laigulised, see muutis nad veel inetumateks, kui nad juba nagunii olid – lagedad kõledad fassaadid, hallika koorduva värviga kaetud aknad ja uksed, räämalastud ümbrus, mida siin-seal oli isetegevuse korras püütud kohendada, enamasti nukrate tagajärgedega. Siia oli ehitatud vaid inimeste elupaiku, ei ühtegi kodu. Ja ometi – sõna „kodu“ seostus minu jaoks kõige enam just selle trööstitu maastikuga, selle vaikusega, millel polnud midagi ühist Toomemäe uhke ajatu hääletusega, see siin näis eneses peitvat vaid väikeste inimeste väikese halli elu tasasust, ta ei meeldinud mulle, kuid ometi oli valutekitavalt, ängistavalt oma.
Asukoht teoses
lk 62
