Kollane maja. Kohe selle maja...

Kohe selle maja taga lösutas hirmutav kandiline kuup, valge raamatukoguhoone, veel suurem eelmisest majast - mis siis ikka, ikka lauluga edasi! Muidu vältis Samuel seda kohta paaniliselt, ei käinud iial raamatukogu sees ega isegi selle ees platsil, kus olid kandilised betoonseintega tiigid, keskel ülespidi keeratud torud, mis purskasid hallikaspruuni vett, mitte kunagi, kuid täna kiskusid jalad ise ta sinna ning ta lookles lauldes ja hüpeldes ümber purskkaevude, patsutas pingilistujatel õlgu, kiskus vihikuid käest, surus kätt, kutsus neid endale külla.
Teosest
lk. 177 - 178