Viola jõudis Toomemäele. Tänavalaternad olid süüdatud, õhk karge ja peaaegu tuuletu. Talla all krudises härmatis ja klirisesid õhukesed jääkaaned väikestel loikudel. Viola kõndis vaiksetel inimtühjadel pargiteedel, kuni jõudis Inglisillale. Sel momendil hakkas sadama aasta esimest lund. Aeglaselt, väärikalt, justkui tunnetades oma esmavallutaja tähtsust, langesid laiad räitsakad läbi laternate valgusvoo, puudutasid pehmelt tüdruku nägu, mille ta nende poole üles pööras. Imelised kristallpitsid sulasid ta väljasirutatud soojadel pihkudel momendi jooksul tibatillukesteks piiskadeks.
Viola nõjatas end sillakäsipuule ja jäi nõiutuna ümbrust silmitsema. Kogu õhk lõi lummavas valguses helendama. Korraga märkas tüdruk, et viibib ihuüksinda nagu kummastavas muinasjutus: tihenev lumesadu sulatas reaalsuse piirid ja kutsus kaasa tantsima valgetäpilises ringmängus. Aegamisi kerkisid esile puude kontuurid hapras valges joonistuses, pargipilt pööras end negatiivi ja Viola tundis end tillukese tegelasena suure graafilise lehe tingruumis. Sadu tihenes ja enam polnud näha laternaid all tänaval, aimatav oli üksnes nõrk kuma, mis elustus läbi liikuva lumekardina.
Asukoht teoses
lk 145–146
