Siis kui süüdatakse laternad. Valdo otsustas täna...

Valdo otsustas täna kaubahoovile, sellele linna ainulaadsele ehitisele, ringi peale teha. Kaubahoovi ümbritseval kõnniteel jõe poole sammudes märkas ta oma üllatuseks, et Poe tänav sammaste taga vajus madalamale. Tegelikult laskuski oruveer siin jõe suunas hoone sammastikku toetav alusmüür, vastupidi, kerkis üha kõrgemale, kuni hoone nurgani, et siis käänduda Söögituru äärt mööda Uueturu tänava suunas. Siin, käänukohal, saavutas alusmüür aga suurima kõrguse. Seistes siin müüritagusel kõnniteel võis Valdo samba kõrvalt peaaegu üle tänava asuva maja teise korruse aknasse kiigata. All tänaval kõndides polnud ta kunagi suutnud märgata, et oruveer siin nii järsult langes. Hobuste lasipuud, mis alla alusmüüri äärde olid paigutatud, tundusid ülalt vaadates nagu laias kraavis olevat. Soe õhk tõstis sealt hobuste sõnniku ja uriini haisu üles, kus see segunes siinasuvate värvi- ja nahakaupluste eripärase lehaga.

Üle turuväljaku avanes omalaadne vaade jõeäärele. Küttepuude virnad jõe kaldal olid õige hõredaks jäänud. Kaldakindlustus suutis vaevu tagasi tõrjuda hoovust, mis ahnelt nilpsas halgude järele, et neid kaasa haarata ja eemale ujutada. Suurvesi oli kevadiselt vallatus tujus. Üle laiaks ja kõrgeks paisunud jõe nägi Valdo Fortuuna tänava ääres kaitsvat „pulvärki”, mis samuti oli tulvaveest pilgeni. Holmi tänava nurga juures võõrastemaja „Jakor” ees kiirgas lai vesi päikesepaistest. Kaugemal, pärmivabriku ja elektrijaama pool, kus kaitsevall madalam, ujusid vetteuppunud majade vahel lodjad ja laiad pundurid nagu hiigelpardid.