Peagi oli ta Botaanika tänava kohal ja sealt möödudes nägi, et vesi ulatus sellelgi tänaval Oa tänava nurgani. Tõmme tõmbe järel möödus ta pikast saeveski plangust ja selle tagant paistvaist lauavirnadest. Kõik ujus vees. Ainult kohati tõusis Emajõe tänaval tellistest tehtud kõnnitee veest nähtavale. Õuedessegi oleks saanud lahedalt sisse sõita. Mõnedel neist oligi raskeid ja laiu kalapaate näha, mida õnnetud inimesed nüüd olid sunnitud kasutama.
Ootamatult laius jõgi järsku kogu oma lammi ulatuses. Valdo oli jõudnud ülesjõge, linna piiridest välja. Siit paistis hästi, et kõik Supilinna majakesed ja juurviljaaiad kümblesid kevadvees. Mõne kõrgema veest väljaulatuva tara teravate otste külge oli peatuma jäänud igasugust prahti.
/---/
Ka Kaagilinna poolsel kaldal olid kõik jõeäärsed majad kuni akendeni vee sees. Isegi elanikke polnud nende juures näha. Ainult kaugemal tõusid pruunid kaljutaolised kaldad veest kõrgele üles, tähistades nende kohal asuvate kalmistute asupaika. Jõgi laienes veelgi. Nüüd voolas ta oma kunagises ürgses sängis, mis ulatus Kaagilinna kalmistutest kuni Tähtvere pargi laugete nõlvadeni välja. Võimatu oli ära arvata, kus asub suvine jõesäng. Tähtvere pargi puude tumedal foonil paistsid A. LeCoqi õllevabriku punased seinad nagu mingi kindlus või vana rüütliloss.
Asukoht teoses
