Tartu ärkas. Öine tuisk oli katnud katused ja tänavad õhukese lumekorraga. Õhus tundus veidi talvist kargust, tormi jõud oli raugemas. Kääksudes avanesid hooviväravad, tänavaile ilmus inimesi. Poekestes, kus vanadele kundedele püüti pakkuda vähest müüdavat, arenes jutt nagu sordiini all. Mingi nähtamatu rõhus tinaraskelt meeli, juhtis juttu ja manitses ettevaatusele. Mine tea, kas võib usaldada naabreid ja häid tuttavaidki?
Kulutulena levis linnas teade, et Tartu kaitsjad olid varahommikul linnast lahkunud. Raske oli uskuda, kuid tühjad staabiruumid ja kasarmud kõnelesid küllalt veenvalt.
Asukoht teoses
lk 10
