Vabaaja möödasaatmise raames olime nüüd õhtuti sagedamini hakanud käima liuväljal, mis oli korraldatud nn. Kroonuaias asuval tiigil. Kroonuaia all mõtles rahvas ülikooli botaanikaaeda, mis oli ümbritsetud kõrgest ja paksust maakivimüürist. Seal mängis juba aastaid uisutajatele ja rahva lõbustuseks Alba kümmekonnast mehest koosnev viletsavõitu puhkpilliorkester. Kuid see täitis oma ülesannet täiel määral, sest paremat orkestrit meie liuväljale ei mõistnud soovida. Sissepääs oli väikese tasu eest, mis hoidis soldateid sealt eemale. Tegelesime liuväljal vähem uisutamise kui paari- või trobikonnakaupa uisutajate vahel jalutamisega. Liuväljal olid kasutada ka lükatavad kelgud, milledel armastasime oma näitsikuid sõidutada, sest mitte üksnes värske ja karge talvine õhk ning orkestrihelid ei meelitanud meid sinna, vaid süüdi oli ka möödunudaastane Helmeri tantsukursus, kus olime sõlminud esimesi tutvusi tütarlastega. Neid me nüüd jätkasime või täiendasime liuväljal ka uutega.
Asukoht teoses
lk 17–18
