Kõik Lepiku tänava majad ehitati 19. ja 20. sajandi vahetusel üürimajadeks, kusjuures mõnel pool ka majaomanik üht korterit ise kasutas. Eeskätt olid need mõeldudki aga tudengitele ja teistele õppuritele üürimiseks. Korterite paigutuski viitab sellele, suur tuba oli mõeldud söögitoaks ja ühiskasutuseks. Suurtoa kõrval oli köök, kus toitu valmistati. Ülejäänud neli tuba olid igas korteris üürile andmiseks. Tol ajal veel ei ehitatud teadlikult ühiskortereid perekondadele.
Majade asukoha valik on ju hea: Emajõgi lähedal ja kesklinna ülikooli juurde lausa kiviga visata. Looduslikult polnud asukoha valik siiski nii hea. Ma ei tea, kuidas teiste majadega seal oli, aga Lepiku 3 on ehitatud lausa soo peale ja puust ujuvparvedele. Seetõttu oli meie maja keldris tihti vesi sees.
Väliselt on majad küllaltki sarnased: puumajad, palju aknaid, tänava poolt vaadates kahekordsed, otstest vaadates on näha, et majal on veel ärklikorrus. Seda nn pööningukorrust kasutati pesu kuivatamiseks. Lepiku 3 majal olid pööningul ka mõned toad. Tänavapoolsest paraadnast, nagu öeldi peasissekäigu kohta, saab kahele esimesele korrusele. Pööningukorrusele saab ainult õue poolt. Ka esimese korruse kahte kööki pääseb õue poolt. Seega oli korteril olemas veel õuepoolne esik koos sahvritega. Esiku ukse ees oli puidust platvorm koos trepiga. Sealt sai siis ka pööningule.
Asukoht teoses
lk 140–141
