Ülikoolis oli meil kohustuslik meditsiinikursus, sest filoloogid pidid omandama ka nii-öelda sõjaaja õekutse. Anatoomikumi laibakumi külastamine jättis mulle sügava mulje, uudishimu sundis loomulikult piiluma ka sinna, kuhu ei soovitatud vaadata: kaanega laibakasti, mis sisaldas mitut hahkjat, hooletult üksteise otsa kuhjatud surnukeha. Aga seda me lausa pidime vaatama, kuidas meditsiinitudengid pruunikskuivanud nahatult laibalt ükshaaval lihaseid lahti kiskusid. Käisin kaks päeva ringi, elu mõttetuse ja halastamatuse koormast maad ligi vajutatud.
Kuna mina elasin kodus, enamik kursusekaaslasi aga ühiselamus, siis jäin ma suuremast seltsielust kõrvale. Pealegi olin ma korralik – ei pummeldanud ega suitsetanud. Kodunt eemal elavad noored loomulikult lõbutsesid ja suhtlesid teiste tudengitega rohkem.
Asukoht teoses
lk 33
