Meie Tartusse jõudmise ajal oli seal meeleolu läheneva rinde tõttu ärev. Teel raudteejaama peatas meid organisatsiooni Todt mundris relvastatud saksa sõdur ja käsutas endaga kaasa. Evald oma koolipoisi saksa keelega taipas ta jutust nii palju, et peame minema linna kaitseks kaevikuid kaevama. Meie mobilisatsioonikäsku ei pidanud ta millekski, teatas kõrgilt, et Tartu kaitsmine on hetkel tähtsam. Meid viidi mingi komandantuuri õuele, kus juba grupp inimesi koos, kellele keegi erariides isik pidas samasisulist kõnet, kusagilt ilmus välja üks ohvitser, kes uuris meie mobilisatsioonikäsku, käratas Todt’i mehele midagi kurjalt ja käskis meil jätkata teekonda jaama. Ka isal lubati minna.
Asukoht teoses
lk 142–143
